Meie

Kes oleme meie, kes me seda rituaali juhatame?
Me oleme Mehed. Tavalised mehed. Isad. Pojad. Vennad. Otsijad ja hoidjad. Me ei esine rollide või tiitlitega, sest see, mida loome, ei vaja neid.

Mis õigus meil on initsiatsiooni juhtida?
Meie õigus ei ole seaduslik, vaid on sisemine. Me ei juhata rituaali seetõttu, et keegi andis loa — vaid seetõttu, et elu ise andis meile selle ülesande. See, mida me teeme, ei põhine võimul, vaid kohalolul.

Me oleme mehed, kes on ise läbi selle riituse läinud. Igaüks meist on seisnud oma elu lävel, murdunud ja tõusnud. Me ei loo midagi, mida me pole ise kogenud. Me ei vii läbi teekonda – me loome ruumi, kus see saab ise ilmneda.

Kust tuleb meie teadmine ja tarkus?
Mitte raamatutest ega loengutest. Meie teadmine tuleb läbi elatud elust, läbi vaikuse ja tähelepanu. Me kuulame maad. Me kuulame oma esivanemaid. Me kuulame sind.

Miks peaks meid oma poegadega usaldama?
Sest me ei püüa kedagi kujundada. Me ei tõmba kedagi kuhugi. Meie töö ei ole õpetada, vaid lubada. Me ei võta isade kohta – me tugevdame seda.

Mida me loodame teha, anda või muuta?
Mitte midagi valmis kujul. Aga me tahame hoida ruumi, kus mees saab kohtuda iseendaga. Kus poeg saab kuulda kutset. Kus isa saab tagasi oma selgroo. Meie lootus on, et sellest sünnib midagi, mis ulatub edasi — kogukonda, perre, maasse. Me juhatame ukseni, edasi peab igaüks ise astuma. Kogukond vajadusel toetamas.

Miks me seda teeme?
Sest maailm vajab mehi, kes on päriselt kohal. Mitte täiuslikke, vaid kohal. Mehi, kes tunnevad oma juuri. Mehi, kes oskavad kuulata. Mehi, kelle juures saab igaüks tunda end nähtuna ja hoituna. Mehi, kelle kõrval saab hingata sügavamalt.